Kuldaeg

Mõistagi hakkas nii cool’i välimusega tegelaste poole igast suunast raha voolama. Kontrollimatutes kogustes. Üheksakümnendate keskelt kuni kümnendi lõpuni oligi reklaamitegemise kuldaeg Eestis. Muidugi on praegu reklaamituru maht oluliselt kasvanud, aga lisandunud on rida pärssivat – sellest peagi.

90ndatel võis teha ja tehtu eest küsida peaaegu mida iganes ja põhimõtteliselt kes iganes. Ühelt poolt oli reklaamitegijatel suur soov end teostada ja oma surematud ideed maailmakaardile kanda, teisalt rebisid omavahel ka klientide egod. Käis ületrumpamine, millest võitsid kõige enam reklaamiagentuurid. Umbes nagu kõige suuremaid tegusid kosmosevallutuse alal tehti kuuekümnendatel, nii jäid ka kõige julgemad reklaamiteod Eestis siinse reklaamimaastiku arenguaastatesse. Tänases seisus ei leiaks ilmselt keegi (hoolimata oluliselt suurematest eelarvetest), et kohalikus reklaamis peaks üles astuma James Bondi filmidest tuntud tegelane Q, keda oli kehastanud Desmond Lleweln. Toona aga oli Ühispangale reklaami vaja ja mees otsiti üles ning maksti kinni. Respekt.

Abiks oli muidugi see, et klientidel ei olnud ka mingit ettekujutust, kui palju mingi projekti eest oleks mõistlik reaalselt maksta. Reklaamiagentuur mõtles, kas küsida 2 000 või 20 000, ning kirjutas siis igaks juhuks arve 200 000 peale. Klient maksis ja reklaamipoiss ostis veel kitsama ülikonna, nii et seda kandes hakkasid juba silmad kergelt pungi minema.Samal ajal hakkas esile kerkima ka teatav reklaamiagentuuride koorekiht, milles on tänaseks ainult väikesed muudatused toimunud. See oli ka aeg, mil ülejääva raha eest kinnisvara soetama hakati, mida raskemal ajal jälle hea müüa oli. Seejuures sai keerulisematel aegadel kinnisvara müües oma rahanumbreid endiselt suurena näidata, nii et edetabelitest jäi sageli petlik mulje, et äri õitseb paremini kui kunagi varem.

Lisa kommentaar