Klientide tüübid

Kliendid on aga erinevad nagu sokid pärast pesu – sarnast paarilist naljalt ei leia. Siiski olen sinu elu lihtsustamiseks põhilised klienditüübid välja uurinud ja allpool ära toonud.

MINA-KA-DISAINER
See on üks ohtlikumaid klienditüüpe, sest neid vaevab süvenev meelepete. Kõige kergemal puhul joonistab ta midagi valmis ja palub selle järgi lõplik disain vormistada. Mõnel juhul piisab seepeale viisakast noogutamisest ja võib rahus oma, hoopis teistsuguse lahenduse kallal edasi töötada, nimetades selle hiljem interpretatsiooniks ning klient on rahul. Raskemate vormide puhul disainibki klient  koguasja ise ja mõtleb sinna juurde tekstidki välja. Agentuuri tööks jääb vaid trükiettevalmistus. See on kahel põhjusel väga halb. Esiteks on enamasti tegemist kliendipoolse mitte just liiga kvaliteetse tööga, teiseks – ja see on juba palju hullem – ei saa agentuur niimoodi ju mingit raha!

Reklaamiagentuuris on eraldi inimesed projektijuhtimiseks, ideede genereerimiseks, teostamiseks, trükiettevalmistuseks, animeerimiseks, programmeerimiseks jms. See pole isegi peaaegu võimalik, et üks inimene kõike väga heal tasemel oskab. Veelgi väiksem on tõenäosus, et see inimene töötab mõnes firmas turundusjuhina, mitte pole reklaamiagentuuri või Mensa klubi poolt ära rabatud.

ANTIPAAT
Uue kliendiga kohtudes on oluline välja uurida tema turunduseelarve, konkurentsisituatsioon, positsioon tarbija peas ning – tema värvieelistus. Tõepoolest, tegemist on ootamatult olulise asjaga, millele klient ise ei oska enamasti tähelepanu pööratagi. Näiteks selgub, et klient jälestab sinist. Muidugi ei hakka ta seda agentuuriga kohtumisel mainima, nagu ta ei maini sedagi, et ta kodus õhtusel ajal salaja telerist hoogtõuklemist armastab vaadata. Ära lase end aga eksiteele viia, tegemist on elulise informatsiooniga! Kui nüüd oma teadmatuses kliendile suurepärase, lausa geniaalse lahenduse välja pakud – näiteks on taevakarva meres aeglaselt õõtsumas sinine laevuke, mille reelingu ääres vaatab ootavalt sinitaevasse safiirsiniste silmadega neiu, siis… võid mind uskuda, see lahendus kliendile ei meeldi. Kusjuures ega ta ei oskagi öelda, miks ei meeldi. Teadmatuses pakuvad reklaamitegijad nüüd välja veel mitu lahendust ja on tohutus kimbatuses, kuidas isegi peaaegu üks-üheselt kliendi poolt dikteeritud idee ometi nii vastumeelne saab olla.

Värv on muidugi kujundlik sümbol, see võib tähendada ka mõnda muud antipaatiat – kolmnurgad, kassid vms.

Loe teistest klienditüüpidest edasi juba raamatust!

Erinevad tüübid agentuuris

turundus-01

TIGU
Ka teda võib kohata erinevates ametites üle kogu agentuuri. Nagu liigi nimetuski ütleb, on siinkohal märksõnaks ahastamapanevalt aeglane töötempo. Mitte ainult keeruliste, vaid ka igapäevaselt lihtsate ja tavainimese puhul lausa automatiseeritud tegevuste puhul. Nagu
meili lugemine, ekraani õige nurga alla sättimine, istumine, infootsing internetist, reageerimine telefonihelinale jms. Teod kipuvad omama ka mõnda harjumust, näiteks suitsetamine, kohvi- või teenarkomaania. Sellest teevad nad igal võimalusel (harilikult kõige kiiremal hetkel) terve teaduse. Mõnuga kimuvad nad mikromeeterhaaval suitsu, kuulates kõrvale lindude kevadist sädistamist, kiirustamata viivad nad läbi täiemahulisi teetseremooniaid, alates teevee täpselt õige temperatuurini reguleerimisest, lõpetades vette lisatavate teelehtede ükshaaval läbi valgustamisest, nuusutamisest ja seejärel õrnalt vette sättimisest. Kujutage nüüd ette seal kõrval seisvat inimest, kes teo tegutsemiskiirusest sõltuv on. Näiteks projektijuhti, kelle projekt heleda leegiga põleb ja kiiret tegutsemist nõuab. See on üks reklaamiagentuuris enim infarkte põhjustav situatsioon. Vist.

LOOMEHULL
Tegelane, keda iga agentuur vajab. Mitte ainult loomingu pärast, oluline on ka roll kliendi ees. Mõnikord ongi see Loomehullu palkamise peamiseks põhjuseks. Kasuks tuleb einsteinilik/hullumeelne välimus, sest see viitab lahedatele ideedele, lisaks rebib kliendi välja tema igapäevasest rutiinist, kus ta puutub kokku peamiselt tõsiste nägudega ülikondadega.

Loomehullule on lubatud palju rohkem kui kellelegi teisele. Ta võib teha süüdimatult väga julgeid, isegi solvavaid märkusi, ilma et seda pahaks pandaks. Ta võib kliendikohtumistel rääkida anekdoote ja flirtida nii palju, kui jaksab. Seda nimetatakse ka pingete mahavõtmiseks ja jää sulatamiseks.

Loe teistest tüüpidest edasi juba raamatust!

Kuidas teha head reklaami (katkend)

ideed-01

Reklaam on üldiselt ala, kus – ma pean kurvastusega nentima – on „asjatundjaid“ meeletu hulk. Igaühel on oma arvamus ja nagu ma raamatu alguses kurtsin, erineb see teiste omast nagu soome papp läti nätsust.

Sageli kuulen dialoogi teemal „vaata kui halb reklaam“, kusjuures teine vestluspartner teeb kohatuid märkusi, nagu „on jah kole“. Pole see asi nii lihtne midagi ja seepärast, isegi kui mulle mõni reklaam tundub tõelise käpardite suvekooli lõpuprojektina, ei kipu ma oma hinnangut sellele, kas tegemist on hea või halva reklaamiga, ennatlikult ütlema. No vähemalt mitte enne, kui olen tutvunud müügitulemustega või endale reklaami eesmärgi ja sihtgrupi piisavalt selgeks teinud.

Aga püüame siis selgust saada, mis pagan see hea reklaam on. Päris sageli arvatakse, et hea reklaam on see, mis naerma ajab. Ja enamasti antakse ka auhindu selle järgi. Lihtsalt emotsionaalselt. Teine laiemalt levinud arvamus on, et hea reklaam on kunstipärane ja hästi stiilne. Mõlemas on terake tõtt, aga mitte päris kruubi-, vaid pigem kuskussitera jagu. Nimelt võivad mõlemad olla hea reklaami komponendid, aga need üksi veel reklaami heaks ei tee. Kuna reklaame tellitakse mitte näituseseinale, vaid ikka selleks, et klient hiljem investeeringu mitmekordselt tagasi teeniks, peab reklaam müüma.

Lühidalt öeldes – hea reklaam on see, mis müüb. Müüb nagu loom. Seejuures ei pea alati müüma midagi rahaliselt, müüa võib ka ideed. See teebki asja keeruliseks. Nalja teha pole ju väga raske. Stiilset asja ka üldiselt mitte. Aga kuidas teha selline reklaam, mis tõesti müüks? Selle saavutamiseks tuleb kõigepealt aru saada järgnevast.

Loe edasi juba raamatust!

Kuldaeg

loigud_pic

Mõistagi hakkas nii cool’i välimusega tegelaste poole igast suunast raha voolama. Kontrollimatutes kogustes. Üheksakümnendate keskelt kuni kümnendi lõpuni oligi reklaamitegemise kuldaeg Eestis. Muidugi on praegu reklaamituru maht oluliselt kasvanud, aga lisandunud on rida pärssivat – sellest peagi.

90ndatel võis teha ja tehtu eest küsida peaaegu mida iganes ja põhimõtteliselt kes iganes. Ühelt poolt oli reklaamitegijatel suur soov end teostada ja oma surematud ideed maailmakaardile kanda, teisalt rebisid omavahel ka klientide egod. Käis ületrumpamine, millest võitsid kõige enam reklaamiagentuurid. Umbes nagu kõige suuremaid tegusid kosmosevallutuse alal tehti kuuekümnendatel, nii jäid ka kõige julgemad reklaamiteod Eestis siinse reklaamimaastiku arenguaastatesse. Tänases seisus ei leiaks ilmselt keegi (hoolimata oluliselt suurematest eelarvetest), et kohalikus reklaamis peaks üles astuma James Bondi filmidest tuntud tegelane Q, keda oli kehastanud Desmond Lleweln. Toona aga oli Ühispangale reklaami vaja ja mees otsiti üles ning maksti kinni. Respekt.

Abiks oli muidugi see, et klientidel ei olnud ka mingit ettekujutust, kui palju mingi projekti eest oleks mõistlik reaalselt maksta. Reklaamiagentuur mõtles, kas küsida 2 000 või 20 000, ning kirjutas siis igaks juhuks arve 200 000 peale. Klient maksis ja reklaamipoiss ostis veel kitsama ülikonna, nii et seda kandes hakkasid juba silmad kergelt pungi minema.Samal ajal hakkas esile kerkima ka teatav reklaamiagentuuride koorekiht, milles on tänaseks ainult väikesed muudatused toimunud. See oli ka aeg, mil ülejääva raha eest kinnisvara soetama hakati, mida raskemal ajal jälle hea müüa oli. Seejuures sai keerulisematel aegadel kinnisvara müües oma rahanumbreid endiselt suurena näidata, nii et edetabelitest jäi sageli petlik mulje, et äri õitseb paremini kui kunagi varem.